Blogi ilmus Õhtulehes ehk piltidega versioon peaks olema leitav siit!

Eelmise postituse lõpetuseks (selgituseks) olgu öeldud, et ma ei leidnud, et rätsepa tehtud ülikond oleks kallis, vaid point oli see, et nad lubavad sulle midagi 128€ eest näiteks ja sisse minnes kasvab hind kahekordseks. See oleks sama hea, kui lähed Coffe In’i, kirjas on kohv 3€ ja maksma asudes maksad 6€, sest nad kasutasid kvaliteetsemat kohvi…

Aga liigume edasi meie seiklustega Phuketil. Esiteks on ilmad olnud äraütlemata ilusad ja kõik kohalikud on öelnud, et meil on totaalselt vedanud. Tavaliselt tähendab september viimaseid vihmaseid ilmasid, meil on siin veedetud 15 päeva jooksul sadanud kahel päeval – aga siis ikka korralikult. Eesti mõistes on uputanud. Teed on kohati läbimatud ja sellised nagu suviti Tuukri tänav.

Kuna hetkel pole hooaeg ja kõik on soodsam kui muidu, siis on odavamad ka reisid. Iga teine tänavaputka, kes reise pakub, on nõus need nii soodsalt ära andma, et endale natukenegi söögiraha teenida. Nii võtsime me siis ühel päeval vastu otsuse, et hea küll, käime seal megakiidetud James Bondi saarel ära. Varem olime mõelnud, et sinna me mingil juhul ei lähe. Üles haibitud jura. Täpselt nagu kunagi oli Egiptus see koht, kuhu ma minna ei tahtnud – kõik käisid ja miks ma pidin olema üks neist. Kui ma aga omal ajal reisi 1700 krooni eest sain, käisin ära 🙂

Õnneks saime me siis 1000 bahti eest (umbes 25€) väikese ringreisi – kõigepealt kanuutasime mingitest koobastes ja kõige lõpuks randusime James Bondi saare kaldal.

Tegelikult oligi täpselt nii nagu arvanud olime – ülekiidetud asi, kus vaadata polnud suurt midagi. Aga koopad olid lahedad ja kanuutada oli märksa toredam kui ma arvasin.

Kõige suuremaks vaatamisväärsuseks kujunes loomulikult rahvas, kes meiega koos reisis.
Esiteks istusid laevas meie vastas neli kutti – mõtlesime, mis me mõtlesime, et kas nad on vennad, semud, hoopis kaks paari… Nad olid üsna familiaarsed teineteisega ja siis taipasime, et tegelikult tuleneb see pigem usust, et nad teineteist kallistavad-silitavad ja armastavad. Kutid olid pärit Kuwaitist. Ja nagu hiljem selgus, siis araablased reisivadki siia pigem suvel, kui siin sajab ja on jahedam – oma kodus soe nagunii aastaringselt.

Teiseks vääris meie tähelepanu Prantsuse perekond – vanaema, ema-isa ja neli last. Tegelikult olid lapsed nunnud ja muud kui seda, et nad märgade bikiinidega järjekorras vahele trügisid, ma neile ette ei heidagi, aga see vanaema… Nagu oleks eile sündinud – tema (ja veel umbes seitse-kaheksa inimest) ei osanud kasutada termost. No kui raske saab olla vajutada termose keskel olevale nupule, et vesi välja jookseks? Nii mõnigi keeras kaane maha ja valas endale.
Ma saan aru, et tänapäeva 20ne aastaseid ei oska seda kasutada ehk pole näinudki sellist termost, aga… Iga reisv inimene on sellist asja kasvõi mõnes hotellis hommikusöögilauas näinud… Mina küll mäletan oma lapsepõlvest neid termoseid. Meie tegime sinna sisse suvel külma jooki jääga ja püsis terve päeva rannas külm.
Ja kolmandaks – need lõputud pilukad, ei tea mina, on nad hiinlased, korealased või jaapanlased – suht ühe vitsaga löödud. Mis, kuradi, mõttes sa tuled iPadiga pilte tegema??? Okei, ma olen ka oma elus paar pilti iPadiga teinud, aga pigem kuskil peol, nalja tehes, aga ma ei lähe ju reisile iPadiga pildistama??? Aga nemad tõsimeeli kasutasidki iPadi fotoaparaadina.

+ teine asi – neil on megasuperhüper kaamerad ja siis nad ei oska nendega midagi teha. Keeravad automaadi peale (hea, kui neil nii palju mõistust on) ja klõbistavad. Heal juhul ma saangi veel aru, et okei, teed automaadiga, aga kui nad siis üritavad mingeid seadeid seal peale panna ja… Oh, õudu!

Teema lõpetuseks, nagu alles hiljaaegu oli uudis suurimatest moeapsudest ja ainuke, mis meelde on jäänud retuusid ei ole püksid, siis tahaks kõikidele nendele piludele karjuda: iPad pole fotoaparaat!!!

Lisaks James Bondile oleme avastanud uusi toredaid söögikohti, üks meie lemmik Tai buffee koht on kinni, aga uued maitseelamused tulevad asemele. Näiteks eile, sõin ma lihtsalt maailma parimat sööki. Ausalt. Tellisin endale teod ja lasin need teha Tom Yum kastmes. PARIM! Ma armastan vürtsikaid toite ja see oli nii mõnusalt vürtsine ja maitsev, eriti võrreldes Austraalia toitudega, et viis keele alla. Ja kusjuures, maksis 2,5€.

Olgu, aitab tänaseks. Jääge ikka lainele, sest plaan on varsti minna uuesti PhiPhile, ei saa ju siin olla nii, et seal ei käi ja kui ilmad püsivad ilusad, siis lähme avastame üht üksikut saart…

Tervitusi palmisaarelt,
marimell

Advertisements