Blogi ilmus Õhtulehes ehk piltidega versioon peaks olema leitav siit!

Hei-hoo! Oleme omadega tagasi alguses – ehk Phuketil, kust oma seiklust natuke vähem kui aasta tagasi alustasime. Sel korral kirjutan teile kohalikest rätsepa-ärimeestest.

Terve Phuket on täis lugematul hulgal erinevaid rätsepasalonge – ustel-akendel võib silmata maailmatuntud brändide logosid ja huvitavaid hinnapakkumisi. Suurem osa kohti reklaamib end kombodega (2 pintsakut, 2 paari pükse, 2 särki) hindadega 100-159$. Oleme näinud ka kohta, mis lubas ülikonda 50 dollari eest.

Ühel päeval rannast tulles, tuli jälle keegi midagi pakkuma, otsustasime siis salongi sisse minna ja uurida, mida selle 129 dollari eest saab. Uksel olev silt lubas kaht ülikonda koos särkidega.

Kohe hakkas siis väike ärimees meile kangaid ette näitama, viskas mulle sülle hulga ajakirju, valigu me vaid välja, mida tahame. Just täna oli saabunud ka uus laar Armani voodrikangast, millega pintsaku sisemust kaunistada. Suisa kolmes toonis.

Meelisele ei meeldinud üksi tema pakutud pruun-must-hall kangas ja näitas hoopis siniste kangaste peale… No, et heakene küll, teeme siis ülikonna, aga sinise ja lühikeste pükstega, sellise suvise. Mina lappasin ikka veel kleidikatalooge.

Lõpptulemus oli siis see, et kuna Meelise valitud kangas oli palju kvaliteetsem kui see, mida tema alguses soovitas (miks ta kohe kvaliteetset ei soovitanud?), siis pintsak-särk-lühikesed püksid maksaksid 210 dollarit. Ühe komplekti eest poole rohkem kui silt uksel lubas. Meelis vingutas nägu – aga meil on ju lühikesed püksid ja ainult üks komplekt, mitte kaks, mis sellest 129dollarisest pakkumisest sai? Oi-oi, sinu valitud asjad on ikka palju kallimad. Lõpuks, kui Meelis oli loobunud pintsaku siseviimistlusest (igasugused uhked kandid, ja lihtsalt suvaline vooder) langes hind 135 dollari peale, aga selle hinna sees ei olnud jällegi särk.

Väike ärimees lubas meil vabalt ka mujalt uurida, aga ütles, et selle hinnaga ikka kuskilt mujalt ei saa ja tulgu me tagasi.
Samal õhtul nägime veel üht samasugust pakkumist 10 kilomeetrit esimesest eemal – läksime aga uhkelt salongi sisse ja palusime näidata, mida siis 129dollari eest saab – mis materjalid (et, me ei valiks kõige kallimat kohe – mis ilmselgelt on kallim ainult sellepärast, et see meile meeldib), mis õmblused jne… Selgus aga veelgi põnevam tõsiasi – hind 129 dollarit kehtib vaid siis, kui tuled oma materjaliga. No see kõlas sama lollakalt, kui et tule sööma, aga võta kana ise kaasa, meie keedame!

Kui hindadest veel rääkida, siis ostsin endale Austraalias olles ühe kleidi, aga tahtsin lasta selle lühemaks teha. Nägin tänaval suvalist tädi õmblusmasinaga ja küsisin, et kas saaksin oma kleidi talle tuua. Järgmisel päeval olin kleit näpus kohal ja seletasin talle, kuidas ma seda lühemaks soovin, et alumine osa oleks lühem kui pealmine (kleit on kokku kolmekihiline). Tema siis vangutas pead, et oi-oi-oi, kaks kihti tuleb lühemaks teha ja omavahel veel kokku õmmelda ja see on palju keerulisem ja kallim töö kui tema alguses arvas. Heakene küll, palju maksab? 100 bahti (2,5€). Selge! Nüüd on kleit juba paras.

UPD: 26.09.2014 – lisan siia siis pildi, mis ülikonnast ja kleidist jutt käis toona 🙂

9ardo8666_1

Advertisements