Siia tulles oli meil elamine broneeritud kaheks nädalaks, olime kindlad, et leiame selle ajaga endale meeldiva koha ning saame ümber kolida. Nii ka läks. Kortereid, maju, villasid ja lihtsalt tube on siin väga palju ja seda ilmselt ka seetõttu, et otsisime elamist vahetult enne kõrghooaja algust (1. november).

Kui võtta lahti Phuketi kaart, siis mulle meeldib selle läänerannik. Seal on ilusad rannad, teisele poole jäävad rohkem (kala)sadamad. Kohalikumad piirkonnad ja mitte väga ujutavad rannad.

(http://www.phuket-maps.com/)

Kata ja Karon oleks olnud meie esimene valik, aga seal on hinnad kordades kõrgemad, ikkagi mereäärsed rajoonid. Kui seal hakkasid hinnad 15 000 bahtist (382€), siis näiteks Patongis algasid hinnad 6000 bahtist (152€).

Täitsa lõunas (Chalong, Rawai) on hinnad samuti madalamad, aga meie jaoks oli seal liiga vaikne. Me tahame ikka õhtuti peole minna ja kui keegi külla tuleb, on jube halb iga päev sealt lõunast põhja kärutada ja eriti pimedas.

Teed on siin väga kiirakääralised ja mägised. Milleks riskida kui saab valida mugavama variandi ja hinna poolest vedas meil Patongi elama kolides roppu moodi.

Esmalt asusime elamist otsima selle lehe kaudu: http://phuketrenthouse.com/ Seda me ei soovita – seal on küll palju kohti, aga tegelikkuses on need ammu läinud või kohale minnes selgub, et hind on hoopis teine.

Seega otsustasime lihtsalt rolleri ära parkida ja door to door küsimas käia. Tegime seda Katal, Karonil, Chalongis, Rawais ja Patongis.

Kõige soodsamad kohad leidsime ikkagi Patongis. Võtsime endale eesmärgiks mitte maksta rohkem kui me Eestis oma megaarmsa korteri eest maksime.

Hindu pakuti igasuguseid. Kõige odavam, mida me nägime, oli 5000 bahti (127€), kusjuures ma oleks isegi olnud nõus Chalongi kolima, sest see oli maja, oma aia ja kalade ja mangopuudega, aga seal ei levinud internet! Ja kõige kallim 35 000 bahti (891€).

Naljakas oli see, et kui Eestis on hinnatasemelt villa – külaliskorter – hotell – külalistemaja – hostel, siis siin on villa – külalistemaja – hotell – hostel. Ehk meie jaoks oli üllatav, et külalistemajad olid hotellidest üldjuhul kallimad.

Kohtusime väga paljude värvikate inimestega – ja kui palju on siin välismaalasi, kes külalistemaju peavad. Kohtusime sakslasega, inglasega, rootslasega, ameeriklasega ja loomulikult hulga kohalikega…

Lõpuks jäi meil sõelale viis kohta Patongis…

Liblikas – 7000 bahti (178€) kuu + vesi 200 bahti (5€) + elekter 7 bahti/kw (0,18€/kw), asus keskusest natuke kaugel ja päevavalges nägi üsna trööstitu välja.

Kirju maja – 8000 bahti kuu (203€) + vesi 200 bahti (5€) + elekter 7 bahti/kw (0,18€/kw + 300 bahti (7,64€) internet, oli oma olemuselt nagu ridaelamuboks, roosat värvi ja siniste rõdudega.

Mansion – 10 000 bahti (254€) kuu, hind sisaldas netti, vett ja elektrit ja isegi pisikest basseini, tuba oli ruumikas ja tegemist oli 2010. aastal valminud hotelliga.

Kohvimaja – 9000 bahti (229€) kuu + elekter, seal oli küll suur tuba ja isegi diivan, aga seal oleks me pidanud ostma endale linad, tekid, padjad jne.

304 – 8000 bahti (203€) kuu, sisaldades endas kõiki kommunaalkulusid ja internetti, tegemist oli suure toaga külalistemajas.

Kuigi me alguses broneerisime endale selle mansioni, siis lõpuks tulime veelkord vaatama seda tuba 304 ja see oli palju suurem kui seal mansionis, suure külmiku ja suure vannitoaga ja me võtsime selle.

Seda enam, et muidu kulutusi peale rolleri meile ei lisandu.

Oleme omadega samas hinnaklassis kui Eestis ja kesklinnas, nagu noortele kohane 🙂 Ümberringi on odavad söögikohad, turule on kaks kilomeetrit ja peole kaks ja pool!

Nii me siin siis elame – käime rannas, seikleme rolleriga ja oleme niisama ilusad!

Advertisements