Selleks, et Tais pikemalt kui 15 päeva viibida, pidime me sõitma riigist välja, kus meie viisa asjad korda aeti. Meie jaoks oli tegemist huvitava reisiga, sest esiteks olime mõlemad esmakordselt Malaisias ja teiseks, sellal kui viisaasju aeti, oli meil aega linnaga tutvuda.

Jõudsime Malaisia piirile hommikul kell kuus, erilist rahmeldamist ega liiklemist polnud. Kellel olid ületatud päevad, pidid trahvi maksma ning sõit jätkus edasi Penangi linna.

Kes veel ei tea, siis eestlane saab Malaisias viibida kolm kuud viisavabalt.

Olles terve öö bussiga sõitnud ja kehast kange, und oodanud, siis piiripunktist linnani ma magasin – ärkasin alles siis kui juba linnas sees olime. Jõudsime hotelli täpselt hommikusöögiks.

Väljast paistis hotell selline 3,5-tärnine, fuajees oli väike basseinike, kus ääres lauad-toolid ja saia, et kalakesi toita.

Saime ka neljaks tunniks endale toa – mis muuseas oli üleni kivist. Voodi ja öökapid ning laud olid justkui seinast välja voolitud. Varem polnud ma kivist hotellis viibinud, täitsa põnev nähe.

Kuna hotellis magamine polnud meie jaoks mingi variant aega surnuks lüüa, siis liikusime hoopis linna. Kui võrrelda Penangi Phuketiga, siis Malaisia linnakeses nappis rohelust. Ja kõvasti rohkem on seal ka kõrghooneid.

Kaup tänavatel on suht-koht sama, mis igas turistirajoonis – t-särgid, kaabud… Mulle meeldis eriti aga Mr. Bean’i karu.

Kohe, kui linna poole liikuma hakata, kõrgub ees hiiglaslik torn. Meil oli loomulikult vaja see vallutada. Alumisel korrusel oli lisaks poodidele (toidupoes olid hinnad osalt veel odavamad kui Phuketil) ja rahavahetuspunktidele ka vastuvõtt, kust sai soetada endale pileti 68ndale korrusele.

Kuna Malaisia raha meil polnud ja valuutavahetuspunkt oli just sel hetkel lõunal, siis rääkisime toreda tütarlapse pehmeks ja saime sinna kahekesti 100 bahti (2,50€) eest.

Mina, rumal turist nagu ma olen, eeldasin, et kuna tegemist on turismimagnetiga, siis ootab meid ees suurejooneline vaateplatvorm vms.

Tegelikkuses olid 68ndal korrusel ainult pooltühjad ning koristamata ruumid. Ühes kohas oli mingi fotonäitus. Kuigi ruumid olid ootustele mitte vastavad, siis vaade Penangile oli päris kena.

Kui Tais pakutakse igal pool tuk-tuke, siis Penangis oli iga 30 meetri tagant jalgrattaga rikšasid.

Mõtlesime, et noh, kes teab millal me siia jälle satume ning otsustasime pakutavat teenust kasutada. Taaskord õnnestus meil maksta Tai bahtides. 100 bahti (2,5€) eest saime üsna eriilmelise sõidu hotelli tagasi.

Juba oligi lõuna aeg, passid viisadega tagasi ning tagasi tee Phuketile võis alata.

 

Advertisements