Siia kolides hakkasime poest ja igalt poolt tagasi saama münte, alguses korjasin neid klaasi, kui klaas sai täis, valasin need ühte sahtlisse ja nii oleme me kõik mündid alati sinna sahtlisse visanud. Täna mõtlesin, et kasutame parem ära need mündid, mis me neid korjame. Ladusin hunniku münte endale käekotti ja läksime linna. Pidime tegelikult minema otsima ahvidemäge, ja neile müntide eest süüa ostma.

Teel peatas meid taas politsei, kellega sel korral isegi vaidlema ei hakanud ja lasime tal meile viiesajabahtise trahvi ära kirjutada. Aga kuna nemad on nõmedad, et trahvi teevad, otsustasin, et olen nõme ja viskasin mündid letti. Lugesin müntidest kokku 320 bahti ja lisasin sularaha 180 bahti.

Politseinik vaatas mündihunnikut nagu ilmaimet ja ütles mulle, et loe. Ma ütlesin, et ma juba lugesin, tema lugegu. Seepeale kehitas ta õlgu ja teenindas teisi. Vahepeal viskas pilgu jälle meie mündihunnikule. Sorteerisin talle siis mündid ära, et tal kergem lugeda oleks, kümnesed ühte hunnikusse, viiesed teise, kahesed ja ühesed veel kolmandasse ja neljandasse. Ta vaatas ikka mind ja münte imelikult.

Lõpuks kui ta siis trahviraha vastu võttis ja paberile paar jutti vedas, saime aru, et ta lihtsalt ei osanud raha lugeda. Ta ilmselt teab ainult, millised paberrahad välja näevad, mis värvi on sajane, mis värvi viiesajane ja milline on tuhandene, et siis nii kalkuleerida. Mündid olid tema jaoks müstika. Teine kord tean – loen münte poole vähem! 🙂

Advertisements