Meelis tegi eelmise postitusega otsa lahti. Huvitav, kas Paet on juba tööle hakanud või ootab uusi massaaži kutseid? Lugesime, et Ansip olevat hoopis Laoses viisaküsimusi Tai välisministriga arutanud. Aga kuidas meie siis viisa saime ehk kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

 Kui veel poolteist aastat tagasi sai aastast turistiviisat taotleda Inglismaalt, siis nüüd on asjad märksa keerulisemad. Hakkasime oma Tai asju ajama suht viimasel minutil, aga kui selgus, et Inglismaa enam aastaseid viisasid ei väljasta ja ainuke koht, kust aastane viisa saada on Austraalia, teadsime, et umbes kuu ajaga me seda sealt sebida ei suuda.

Nii tuli muu plaan välja mõelda.

Soome teatas, et väljastavad vaid kahekuuliseid viisasid ja selle saamiseks on vaja tagasilennupiletit – seda polnud meil mõtet isegi viisa saamiseks osta, sest tagasilennupilet jäänuks detsembrisse kui hinnad on rohkem kui laes ja pilet jäänuks reaalselt kasutamata (kuupäeva muutmine jne maksaks veel juurde ja seega oleks see vaid raharaiskamine olnud), seega langes ka see variant ära.

Rootsi, kuhu Soome palus pöörduda, teatas, et ei väljasta üldse mitte midagi. Uurides selgus, et sealt oleks siiski võimalik saada kolmekuuline viisa, aga see võtab jällegi liiga kaua aega.

Otsustasime siis, et tuleme ja võtame piirilt 15päevase viisa ja vaatame edasi.

Kohtusime kohalikega, ka siin elavate eestlastega, ja selgus, et kõige lihtsam aastast viisat saada on keeltekoolist – registreerid kursusele (kus käima tegelikult ei pea), maksad 12 000 bahti nägu (302€) õppemaksu, nemad ajavad paberid korda ja sinu asi on sebida reis (lennuk või buss, see on vaba valik) Kuala Lumpurisse, olla kohapeal kaks päeva, käia vahepeal Tai saatkonnas ja saada viisa, mis esialgu kehtib kolm kuud ja hiljem saab selle juba Phuketil pikendada kaheksaks kuuks, makstes veel 12 000 bahti (302€).

Ehk siis kokku maksaks see viisa ühele inimesele umbes 30 000 bahti (756€), sest lisaks õppemaksule tuleb lisada veel reis ja ööbimine Kuala Lumpuris, mis jääb umbes 4000 bahti (100€) ja 10 000 bahti (252€) vahele (oleneb kas minna bussi või lennukiga ja kus ööbida).

Otsustasime esiti siis kooli kasuks – uue keele õppimine olnuks väljakutse ja lust, aga oh, kuradi, õnnetust, need paberid näisid mitte valmis saavat – esiteks oli igast passilehest vaja nelja (!) koopiat, 16 passipilti, hullu paberimajandust…

Kõige sellega tegeles õnneks kool. Aga kui nädal oli möödas ja lennujaamast saadud viisa aegumine koputas haamriga pähe, siis olime natuke paanikas.

Reede pärastlõunal teatas kool, et ostku me piletid ära, esmaspäeval on paberid korras ja saame viisa järgi sõita.

Esmaspäeva hommikul polnud mitte midagi valmis (õnneks polnud me veel pileteid ostnud!), paluti tagasi tulla kell viis – teadsime, et keegi ei liiguta end seal, kui me ora perses neile närvidele ei käi. Seega pool neli olime koolis tagasi – hull helistamine ja sebimine läks lahti kuni tuli keegi Alina ja teatas, et meie paberid ei ole valmis, aga kool on nõus maksma meie „overstay“ ehk 500 bahti (12,60€) trahvi iga viisa aegumist ületava päeva eest ise.

Meil oli aega otsustada umbes täpselt kümme minutit, mis me edasi teeme –läksime tänavale esimesse turistiputkasse ja ütlesime, et tahame teha visaruni. Ei tahtnud riskida sellega, et viibime riigis üleaegselt ja maksame trahvi ja pärast sellest veel mingi jama tuleb.

Visarun on tegelikkuses must äri – busside viisi viiakse meiesuguseid turiste, kes tahavad Euroopa külma talve asemel palmi all olla, erinevatesse linnadesse viisasid vormistama.

See on täpselt see, et A tunneb B-d ja B tunneb C-d ja C tunneb D-d ja keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi ja lõpptulemusena saab raha eest kõike, ka viisat, mida tegelikult inimesed saama ei peaks.

Samamoodi tunneb keegi sealt keeltekoolist kedagi, kes tunneb kedagi jne jne jne.

Kuna me pidime ära sõitma hiljemalt järgmise päeva hommikul, sest siis aegus viisa, käis kõik megakiirusel. Õhtusöögi ajal helistas meile reisiagent ja pakkus, et saaksime lahkuda juba kahe tunni pärast. Kuna kaotada polnud midagi, siis võtsime pakkumise vastu. Tüüp lendas kohe meie juurde õhtusöögilauda, võttis passid, tegi koopiad, tõi passid tagasi ja ütles, et ajab asjad korda.

Kaks ja pool tundi hiljem istusime bussi, mis korjas Phuketilt kokku üheksa inimest, kusjuures lisaks meile veel ühe eestlase, kes kõik vajasid viisa pikendust.

12 tundi sõitu, olime jõudnud Malaisiasse Penangi linna, kus asus lähim Tai saatkond – kõik paberid tehti meie eest ära, meie asi oli vaid alla kirjutada. Kuus tundi hiljem olid viisad meil passis ja ära tuli täita järjekordne maale sisenemise kaart. Kolm tunnikest hiljem olime juba Tai piiril saanud passi templi 28. detsember 2012.

Seda viisat saab Phuketil veel 30ks päevaks 1900 bahti eest (48€) pikendada.

Seega, koolist saadav 11kuuline viisa oleks läinud maksma ühele inimesele umbes 756€, meie maksime praegu 130€ (sellest viisa 30€ ja reis Malaisiasse 100€), millele lisandub 48€ pikendamise tasu ja isegi kui me korrutame selle neljaga, st et teha tuleks aastase elamise jaoks veel kolm sarnast visaruni, ikka 43€ vähem kui 11kuuline õppeviisa. Kui mitu visaruni meil veel ees on…

Keegi ei tea. Eks elu näitab!

Kirjutamiseni,
Mari-Leen